Praktika essee

Lõpuks on valmis ka minu praktika esse. Ma õppisin aruannet, projekti ja esseed koostades ka enda kohta, et ma pean õppima olulist informatsiooni välja selekteerima. Ka esseed koostades juhtus, et ma tahaks minna järjest rohkem sügavuti, kõike mõista ja kõike teada. Aga kui antud ette teatud piirid nii mahu kui aja ning ka mu enda võimekuse suhtes siis tuleb neisse jääda ning selekteerida välja, mis on hetkel oluline. See aga oli mu jaoks äärmiselt raske. Võibolla ka seetõttu, kuna teemad puudutasid mind isiklikult oli ka emotsioon ja huvi suur.

Aga siit tuleb mu esse, mis on ka leitav failina dokumentide alt

Tallinna Ülikool

Haridusteaduste Instituut

Andragoogika eriala

Mirell Põllumäe

KUIDAS PARANDADA TABORA VZW ÕPPIJATE ÕPIMOTIVATSIOONI?

Essee

Tallinn 2016

SISUKORD

SISSEJUHATUS. 3

SITUATSIOONI KIRJELDUS JA ANALÜÜS. 4

TEGEVUSKAVA.. 7

ALLIKAD.. 9

  

SISSEJUHATUS

Käesolev essee on Tallinna Ülikooli andragoogika eriala üliõpilase praktikal aset leidnud juhtumi analüüs. Esse koosneb kahest osast: 1)situatsiooni kirjeldusest ning analüüsist, mis on kirjutatud kokku kuna leidsin, et antud olukorra puhul on raske kirjutada ainult kirjeldust eraldi, mõistmata situatsiooni sügavamalt (ehk situatsiooni mõistmiseks pidin juba toetuma teooriale); 2) tegevuskavast, kus on välja toodud peamised ideed ja mõtted, kuidas tulevikus samalaadsete probleemide puhul käituda ning mis oleks minu järgmine samm, et oleksin antud olukordades kompetentsem.

Tudeng viis praktika läbi Tabora vzw organisatsioonis Belgias perioodil 11.jaanuar kuni 25.märts 2016. Peamised tööülesanded praktikal olid inglise keele kursuste ettevalmistus (sh õppijate vajaduste ning varasemate teadmiste kindlaks tegemine), läbiviimine ning pidev tagasisidestamine, rahvusvahelise projekti IRIS jooksvate ülesannete täitmine (vajalike inimeste värbamine konverentsile, dokumentide koostamine, projekti analüüsimine jne), vanglas õppijate toetamine ning muud jooksvad ülesanded.

SITUATSIOONI KIRJELDUS JA ANALÜÜS

Tabora organisatsiooni liikmeid ja mind ühendas praktika perioodil ühine mure – õpilaste madal õpimotivatsioon, mille tagajärjeks oli harv kohalkäimine. Õpimotivatsioon on aga oluline tegur õppeprotsessis. Motivatsiooni defineeritakse üldiselt tegutsemissoovina, mis ajendab inimest mingil kindlal suundumusel ja viisil toimima (Printrich, 200; Ryan & Deci, 2000 viidanud Pässa, 2013). Antud kontekstis tähendab see, et kuna õppijatel puudus õpimotivatsioon siis puudus ka nende jaoks soov tegutseda ehk loengutesse ilmuda. Tabora vrz (MTÜ) on mitteformaalne ja valitsuseväline õpikeskus, seega Taboras õpivad õppijad on seal vabatahtlikult. Organisatsiooni põhimõtete kohaselt ei ole lubatud seal õppijate mittemingisugune „karistamine“. Seega kui õppija kohale ei ilmu siis on see täielikult tema enda vastutada, mis muidugi peakski täiskasvanud õppijate puhul nii olema. Aga omaette küsimus on see, et kui küpsed on enamik neist selliseid otsuseid langetama? Kuna nende õpimotivatsioon on niigi üpris madal siis mitte kohal käimine süvendab seda veelgi ja seda suurem on võimalus, et see inimene jätab kooli uuesti pooleli.

Minu jaoks oli antud olukord kõige suuremaks probleemiks praktikal seetõttu, et mul oli esiteks väga raske midagi loenguteks ette valmistada ning teiseks olid seetõttu kõik pidevalt erineva tasemega ning oli palju kordamist ja segadust. Näiteks pidin ühele ja samal kursusele mitmeid ja mitmeid kordi seletama, kes ma olen ja miks ma seal olen sest pea iga nädal tuli kohale keegi, kes polnud varem käinud. Samuti kui võtsime mingi kindla plaani järgi teemasid edasi siis varem mitte kohal käinud õppija ei saanud mitte midagi aru, kui ta lõpuks kohale ilmus. Grupp ei tunne üksteise ees vastutust ning seega ei mõisteta, et hilinemine ning puudumine ei ole mitte ainult ebamugav või solvav minu suhtes vaid just oma õppegrupi suhtes, kelle õppimne on seetõttu häiritud. See takistas grupiprotsesside toimimist ning iganädal olime justkui täiesti alguses ning tutvustasime kellegile jälle oma nimesid. Õpigrupil on väga suur mõju indiviidi õpikogemusele ning kui see grupp ei suhestu siis on meeldiv kohal käimise tunne ka raske tekkima. Mul oli 5 erinevat kursust ning ainult ühe grupi puhul neist ma nägin paremuse poole liikuvaid muutusi, mille üle sain ma väga õnnelik olla.

Rääkisin ka õppijatega, et mis need põhjused siis on, miks nad ei viitsi või ei saa kohale tulla ning kui jätta välja põhjused nagu tööl olemine, eksamil käimine, arstil käimine vms siis oli üheks peamiseks põhjuseks see, et nad ei viitsi. Nad selgitasid mulle, et neil on kord nädalas kolm tundi kooli ehk seda on äärmiselt vähe, neil ei anta ka kodutöid otseselt seega on neil äärmiselt palju vabaaega ning paljudel puuduvad ka muud kohustused. Seega kuna pidevalt on justkui puhkus siis muudab see nad nii laisaks, et nad ei näe mõtet ka korra nädalas end kokkuvõtta ning kohale tulla. See omakorda on aga tõestust sellest, et neil puuduv motivatsioon õppida ning nad ei pruugi ka täielikult mõista, miks haridus neile oluline on.

Jaotaksin oma nägemuse järgi minu kursustel olnud õppijad kohal käimise põhjal kolme gruppi:

1)      Õppijad, kes on täiskasvanud ja vastutavad ise oma elu ja tegemiste eest, ning neil on ka kooli kõrvalt palju muid kohustusi ja tegemisi (näiteks töö), mistõttu ei ole neil alati aega loengutest osa võtta.

2)      Õppijad, kes on osaliselt alles vanuses 16-17 kui enamasti juba täiskasvanud, kuid ei ole oma elu enda kätesse võtnud. On vähe motiveeritud, vanemate poolt suhteliselt hellitatud ning seega istuvad lihtsalt kodus või „hängivad“ sõpradega ning ei leia, et kooliharidus neile oluline oleks. Lisaksin siia gruppi ka õppijad, kes kannatavad koduste problemide ja murede tõttu ning ei saa või suuda tihti loengutesse tulla.

3)      Õppijad, kes käivad kohal ning puuduvad ainult mõjuvatel põhjustel. Need õppijad võib veel omakorda jaotada kahte rühma:

a)      Häbelikumad, koolis varasemalt tõrjutud või kiusatud vm taoliste muredega õppijad, kes tahavad haridust omandada kuid nende eelnev kogemus õppimisega on nad väga kinniseks muutunud.

b)      Õppijad, kes käivad kohal kuid tahavad kogu protsessi ise juhtida. Nad leiavad, et nad ei vaja kellegi erilist abi ning on valinud Tabora’s teadlikult tavakooli asemel. Miks? Sest tegelikult peab Tabora’s kohal käima kõvasti vähem (mõned grupid ainult kord nädalas) kui tavakoolis ning eksamid on võimalik läbida ka kiiremini. Seetähendab, et osad noored kasutavad Tabora võimalust ära, et keskharidus võimalikult kiirelt lõpetada. Kuid tegelikult nad õpivad tuimalt mingid eksami jaoks olulised osad pähe ning sügavat õppimist ei toimu.

Nagu eelnevast välja tuleb on täiskasvanud õppijatel on palju erinevaid kohustusi ja probleeme lisaks õppimisele, mis tuleb omavahel balansis hoida. Tänu neile erinevatele kohustustele ning probleemidele võivad õppijatel tekkida õppimise suhtes barjäärid. Need barjäärid võivad sisaldada: ajapuudust; madalat enesehinnangut; vähest informatsiooni õpivõimaluste osas; ajaplaneerimise probleeme; motivatsiooni puudust (Lieb, 1991, viidanud Russel, 2006) Barjäär eksisteerib kui õppija ei näe vajadust käitumise või teadmiste muutmiseks (Russel, 2006). Õpibarjäär tähendab takistust, mis ei lase õppijal täielikult või osalisel õppida.

K. Illeris käsitleb õpibarjääre õppimise kolmest dimensioonist lähtuvalt. Need on: 1) emotsionaalsed õpibarjäärid ehk kaitse õppimise eest, 2)kognitiivsed õpibarjäärid ehk valesti õppimine, 3)sotsiaalsed õpibarjäärid ehk vastupanu õppimisele, mis võib avalduda aktiivse või passiivse vastupanuna. (Mõisvald, 2011) Illerise sõnul eksisteerivad antud dimensioonid tihti korraga. Antud situatsioonis on ka näha, et eksisteerivad õpibarjäärid erinevates dimensioonides. Sotsiaalseteks õpibarjääride näiteks loeksin 1 grupi, sest tähtsustatakse rohkem tööd ning muid tegevusi kui õppimise olulisust ning võimalikkust aidata situatsiooni parandada ning seega toimub aktiivne vastupanu ehk mitte kohale ilmumine. Emotsinaalsed õpibarjäärid tulevad esile näiteks 2 ja 3 grupi puhul, kus ei usaldata juhendajaid ning seega soovitakse ise kõike kontrollida või vastupidi ollakse enda võimekuse suhtes väga ebakindlad, samuti ka sotsiaalsed probleemid on muutnud nad väga kaitsvaks kõige uue suhtes seega ka õppimise suhtes. Kognitiivsed õpibarjäärid esinevad silmapaistvalt kõigis kolmes ehk varasem õpikogemus ei ole olnud postiivne ega meeldiv ning on toimunud valesti õppimist, seega nähakse õppimist kui midagi, mida peab tegema mitte kui midagi olulist nende enesearengu jaoks.

TEGEVUSKAVA

Situatsioonile lahendust leides lähtusin ka õpibarjääridest ning andragoogika õpingute käigus õpibarjääre käsitledes kasutatud õppematerjalidest. Loengus sai loodud tabel K.Illerise kolme dimensiooni võrdlemiseks lähtuvalt: õpibarjääri olemusest; õpibarjääri põhjustajatest; õpibarjääri avaldumisest ning võimalustest, mida kasutada, et toetada õpibarjääridest ületamist. Tablist valisin välja ning kohendasin vastavalt antud situatsioonile parimad võimalused, mida kasutada.

Emotsionaalse õpibarjääri ületamist toetavad

1)      Positiivsete emotsioonide pakkumine ehk nende saavutuste tähtsustamine ning esiletoomine. Oluline on võtta igat indiviidi kui omaette isiksust ja tähtsustada neid oskusi ja teadmisi, milles ta on edukas.

2)      Tuleks motiveerida arendama teadmisi või oskusi, mis on puudulikud kuid seejuures ei tohiks rõhutada nende puudulikkusele vaid just sellele, mida nende arendamine annab ning ka nende võimekusele neid arendada.

3)      Tuleks olla vastutulelik ja mõistlik seeläbi, et mitte rõhuda nende puudumistele või teadmiste puudulikkusele vaid selgitada, et nende olukord on mõistetav ja sulle oluline ning seejuures proovida leida lahendusi, mis sobiks mõlemale osapoolele.

4)      Otsustusprotsessi kaasamine ehk õppijatele tuleks anda sõna õppetöö korraldamisel. Näiteks meetodite valikul ja teemade käsitlemisel (millised teemad vajavad rohkem käsitlemist nende jaoks ja millised vähem jne). Võimalusel ka loengute aegade kooskõlastamine või individuaalse õppe võimaluse kaasamine.

5)      Ülesannete seostamine reaalse eluga, et nad mõistaksid paremini kuidas ja miks on saadavad teadmised neile kasulikud.

6)      Suhtlemine nii koolis kui ka väljaspool kooli ehk grupi väärtuse tähtsustamine. Oluline oleks panna õppijaid mõistma, et õpigrupp saab olla ka toetav ja abistav neile erinevate probleemide ja takistuste puhul.

Kognitiivse õpibarjääri ületamist toetavad

1)      Mõistmine ja toetuse väljendamine ehk on oluline mõista ja olla teadlik nende varasemast õpikogemusest, et mitte halvustada nende teadmisi.

2)      Õpitava muutmine õppija jaoks tähendusrikkaks ja vajalikuks (kattub emotsionaalse õpibarjääri punktiga 5)

3)      Selge ja ühtne enese kui ka õpitava väljendamine, et välitada segadus, mis võib viia teadmatuse ja omakorda hirmuni. Samuti on oluline veenduda, kas õppematerjalide maht on piisav (mitte liigne ega vähene).

4)      Anda võimalus õppijatel õppida endale vajalikus tempos.

5)      Erinevate õpimeetodite kasutamin, mis soodustavad küsimuste küsimist ja keskendumist.

6)      Üheskoos õpiväljundite ja ootuste selgitamine ja paikapanemine, et õppijad mõistaksid selgelt, mida ja kuidas nad saavutama peaksid.

Sotsiaalse õbibarjääri ületamist toetavad

1)      Suhtlemise ja koostöö soodustamine nii juhendaja ja õpilaste vahel kui ka õppijate vahel.

2)      Muutustes läbielatu respekteerimine, mis ühtib kognitiivse õpibarjääri punktiga 1 ning emotsionaalse õpibarjääri 3 ja 2.

3)      Arusaamade muutuse toetamine ehk eelkõige tuleks mõista kust üldse tulevad õppijate arusaamad ning leida viise kuidas neile teha oluliseks ning vajalikuks nende muutmine (juhul kui see on vajalik).

4)      Lootuse ja motivatsiooni hoidmine, mida saaks teha näiteks väikeste kergesti saavutavate eesmärkide püstitamise läbi, mille saavutamine tekitaks neis positiivset emotisooni. Seljuhul ei tunduks ka suuremad eesmärgid saavutamatud ja rasked.

5)      Varasemate negatiivsete kogemuste ületamine ning selle toetamine. Oluline oleks, et õppijad jagaks oma kogemusi ning mõistaks, et nad ei ole nendes muredes üksi ning leiaks sarnaste muredega õppijaid, kes saaksid olla neile toeks ja abiks.

6)      Vabaduse andmine (mida neil antud situatsiooni puhul tegelikult juba oli päris palju).

(KAANB13 tudengid ja nende õppjõud, 2014-2015)

Eelnimetatud võimalused, mida kasutada kajastav samme mida ma juba praktika perioodil rakendada üritasin ning mida ma ka rakendaksin tulevikus samalaadsete olukordade puhul. Antud lahendus on aga tegelikult ükskülg probleemist, miks Tabora õppijad on madala õpimotivatsiooniga. Probleemi lahendamiseks peaks kogu organisatsiooni liikmekond töötama üksmeelselt samade põhimõtete järgi, et mitte jagada õppijatele segaseid signaale. Samuti vajavad sealsed õppijad pidevat toetust ning nõustamist.

ALLIKAD

KAANB13 tudengid ja nende õppjõud. (2014-2015). Õppematerjal Illerise õpibarjääride liigituse kohta. Tallinn.

Mõisvald, S. (2011). ÜLIÕPILASTE ÕPIBARJÄÄRIDE ÜLETAMISE TOETAMINE ÕPPEJÕUDUDE ARUSAAMADES. Allikas: Andragoogika uurmik: http://andragoogika.tlu.ee/?page_id=142

Pässa, Ü. (2013). Magistritöö: Põhikooli õpilaste sisemine ja väline õpimotivatsioon õpilaste hinnangute põhjal ja selle seos keskmise hindega Harjumaa nelja kooli näitel. Tartu: Tartu Ülikool. Allikas: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/31740/passa_ylle.pdf

Russel, S. S. (2006). An Overview of Adult Learning Processes. Allikas: Medscape. Society of Urologic Nurses and Associates : http://www.medscape.com/viewarticle/547417_4

Praktika aruanne

Siin on ka lõpuks minu praktika aruanne. Ütlen ausalt, et selle aruande kirjutamine oli minu jaoks väga keeruline. Väga raske on praegu juba seda praktikat kokkuvõtta ja mingeid suuri järeldusi teha. Tunnen, et mulle oleks olnud vaja aega rahulikult asju seedida, et neis veel sügavamat mõtet ja tähendust leida. Aga siin ta on: Mirell Põllumäe praktika aruanne 2016

Lisan aruane ka blogipostitusse:

Tallinna Ülikool

Haridusteaduste Instituut

Andragoogika eriala

Mirell Põllumäe

PRAKTIKA ARUANNE

Tabora vzw

Tallinn 2016

Sisukord

SISSEJUHATUS. 3

PRAKTIKA PERIOODIL KOGETU.. 4

UUED TEADMISED JA KOGEMUSED.. 7

ARENGUKOHAD.. 10

KOKKUVÕTE. 11

SISSEJUHATUS

Teostasin oma andragoogika praktika Belgias organisatsioonis nimega Tabora vzw ajavahemikus 11.jaanuar kuni 25.märts, 2016. Käesolev aruanne annab ülevaate minu ülesannetest ning tegutsemisest, kogetust, õnnestumistest ja ebaõnnestumistest ning arengust praktika perioodi jooksul. Aruande koostamisel lähtusin peamiselt blogis tehtud sissekannetest ning oma praegustest mõtetest ja tunnetest. Otsustasin, et aruande koostamisel olen läbi ja lõhki aus ning räägin asjadest nii nagu nad olid ja jagan oma ausaid muresid ja tundeid.

Praktika organisatsiooniks olnud Tabora vzw näol on tegemist MTÜ’ga, kes pakub võimalust mitteformaalses õppes saada läbitud keskharidus. Peamiseks sihtgrupiks on noored täiskasvanud, kes on kunagi kas kooli pooleli jätnud, pole formaalses süsteemis vastu pidanud, on kannatanud koolikiusamise all, migrandid jne ja ka täiskasvanud igas vanuses, kes soovivad kas keskharidust või riigis elamiseks omandavad kohalikku keelt. Samuti pakub Tabora vzw erinevat toetust ja nõustamist abivajajatele. Keskhariduse omandamise võimalust pakutakse ka vanglas väikestele gruppidele.

PRAKTIKA PERIOODIL KOGETU

Julgen väita, et praktika on olnud üks kõige suuremaid kogemusi minu elus. Mitte ainult erialase arengu koha pealt vaid see periood pani ka mind proovile kui isiksust, ka stressitalvuse piire sai kombitud. Praktika kaitsmisel oli seinal üks huvitav küsimus, et kui peaksid praktika kohta uuesti valima, siis mida teeksid sa teisiti. See pani mind tõsiselt mõtlema, et kas oma praeguste teadmiste ja infoga, oleksin ma teinud praktika kohta valides sama otsuse? Ma arvan, et ma ei sooviks seda praktikat enam uuesti läbi teha aga samas ma ei vahetaks seda kogemuste millegi vastu. Sest nagu ma juba mainisin, siis sain enda võimekuse ja taluvuse piirid tugevalt proovile panna ning leian, et tulin sellest kogemusest välja tugevama inimesena kui kunagi varem. Ja kas mitte meie isiksus ja omapära ei ole mitte see, mis teeb meist selle kes me oleme andragoogina?

Üheks minu suurimaks ülesandeks ja kohustuseks praktikal oli läbi viia inglise keele kursusi, mis oli minu jaoks esimene üllatus. Praktika organisatsiooni teadsin juba mõned aastad ning olime eelnevalt ka teinud koostööd, mis sujus väga meeldivalt ning seega usaldasin ka seekord neid väga pimesi. Mis oli aga väga suur õppimise koht mulle – tee ennast kuuldavaks selgelt ja täpselt. Inglise keele kursuste kohapealt oli algselt koku lepitud, et katsetame kuidas mõjub neile väikeste jutugruppide moodustamine. Idee paiknes selles, et minuga neil ei olegi võimalust muud keelt rääkida ning see aitaks neid suunata rohkem inglise keelt kasutama ning seeläbi aitaks neil oma keeleoskust lihvida. Minu üllatuseks lõpetasin aga nelja kuni 10 pealise kursuse täieliku õpetamisega. Olin algselt väga kohkunud, sest ma olin väga ebakindel oma võimekuses neid kursusi läbi viia. Praktika koha poolepealt öeldi lihtsalt, et saad ikka ja ära muretse. Seega ei jäänud mul muud üle kui end kokkuvõtta ning hakkama saada. Õnneks oli saavutada vajav inglise keele tase üsna madal (A2), mis oli aga omakorda probleemiks sest paljude inglise keele tase oli nii madal, et nad ei saanud minust aru. Samuti ei olnud mul eelnevalt absoluutselt infot nende keeletaseme kohta. Seega panin enda jaoks paika plaani, kuidas neid loenguid läbiviima hakata. Alustasin kõiki kursusi sellega, et üritasin õppida neid tundma ning üheskoos kaardistasime nende oskusi ning arengukohti inglise keele suhtes, arutasime ning üritasime leida viise, kuidas neile meeldib õppida jne. Üritasin alati hoida õpikeskonda ausa ja avatuna, et nad tunneksid, et tagasiside on alati oodatud ning julgelt võib välja öelda kui miski nende jaoks ei sobi või tööta. Peamine töö käis minu jaoks aga väljaspool kursusi – ma pidin kõik vajalikud teemad endale enne loenguid nii selgeks tegema, et oskaksin neid igatpidi lahti seletada. Mis tol hetkel tundus ikka juba peavalu sest kogu koormuse all sain ma pidevalt liiga vähe magada aga olen ka selle kogemuse üle väga tänulik, sest see aitas ka mul väga palju areneda. Samuti vajas ka ettevalmistamist iga loeng eraldi. Kuna olin mõningaid loenguid jälginud siis teadsin, et nad ei kasuta väga erinevaid huvitavaid õppemeetoteid, mida me näiteks andragoogika õpingute jooksul õpime ja kogeme, ning seetõttu soovisin oma õppijatele seda võimalust pakkuda. Meetodite valikul tuli aga alati väga hoolas olla kuna grupid olid väga mitmekülgsed (vanuse, soo, päritolu, probleemide jms poolest) ning õppijad olid ka enamasti väga haprad ning mässumeelsed. Minu eesmärk oli aga, kasutates erinevaid lõbusaid õppemeetodeid tõsisema õppimisega segamini, õppimine nende jaoks atraktiivseks ning vajalikuks muuta. Mis oli aga omaette keeruline eesmärk sest peaaegu igakord ootas mind ees justkui uus grupp, kes oli uuesti esimesel astmel, sest õppijad käisid kohal kuidas kunagi (mõndasid nägingi ainult korra või kaks). Seega jõudes ühe loengu lõpuks juba grupiga meeldiva õhkkonnani siis järgmisel korral olid grupis uued liikmed ning silmnähtavalt muutis see kogu grupi taaskord kinniseks. Samuti olid neil igalühel omad õpibarjäärid, millega samuti üritasin samm sammult kuidagi tegeleda ja toeks olla. Leian, et see kogemus oli minu jaoks kõige suuremaks proovikiviks, kus pidin panema proovile väga palju andragoogilisi lähenemisi ning ülikooli aastate jooksul saadud teadmisi.

Teine, minu iganädalasse kavasse kuuluv ettevõtmine, oli Hasselti vanglas käimine. Tunnen, et see kogemus oli minu jaoks ka kõige suurema mõjuga. Esiteks see, et mind usaldati seal nii Tabora kui vangla juhtkonna poolt nii palju, teiseks oli mu ümber ju täiesti totaalselt teine keskkond kui tavaliselt ning kolmandaks need inimesed andisd ja jagasid mulle nii paljut, mis jääb mulle ilmselt eluks ajaks meelde. Mis ma aga seal tegin? Kuna nad õppisid ikkagi Hollandi keeles ning materjalid olid ka seetõttu hollandi keelsed, siis otseselt kursusi ma nendega läbi viia ei saanud. Küll olin aga ma nende jaoks olemas muudmoodi. Näiteks oli nende jaoks väga oluline see, et nende pingutusi märgatakse ning tunnustatakse (isegi kui nad seejuures üritasid suured kivist mehemürakad olla). Seega vahest nad lihtsalt jagasidki, mida nad on õppinud ja kuhu on nad jõudnud ning seeläbi sain mina neid Marie (Tabora direktor) abil suunata kuhu nüüd edasi tuleks liikuda. Samuti jagasid nad oma muresid ja raskuseid seoses õppimisega, proovisime leida üheskoos mingeid lahendusi, et neid parandada. Kohati aga nad lihtsalt nõudsid endalt liiga palju ning pidin neile seletama, et see on täiesti okei, et nad ei suuda 3 tundi järjest ilma kõrvale kaldumata õppida. Seljuhul näiteks arutasime ja leidsime mingeid viise, kuidas aju selle 3 tunni vahel ergutada nii, et liiga palju aega kaotsi ei läheks õppimise arvelt. Ühe kinnipeetu jaoks oli õppimise juures aga väga oluliseks osaks see, et näiteks kui ta õppis ajalugu, siis et ta sai loetu mulle hiljem ümber jutustada. Minu jaoks kõige huvitavamaks osaks oli kahe vangiga nende portfoolio koostamine. Tegemist oli siis profesionaalse/karjääri portfoolioga sest kuigi neil võibolla otsest töökogemust ei olnud nii palju kui vaja oleks siis see eest oli neil väga palju elukogemust, mida portfoolio abil saab paremini esile tuua. Näiteks üks neist oli endine narkootikumite diiler ning ka ise endine heroiini kasutaja. Selleks hetkeks oli ta olnud 6a puhas ning tegeles iga päevaselt enda analüüsimisega ja huvitus väga psühholoogiast. Tema soov oli vanglast vabanedes saada sõltlaste coach’iks, et aidata inimestel leida oma tee puhtaks saamise poole. Ta teadis väga täpselt, millised otsused, kunas ja miks on aidanud tal saada puhtaks ning mis aitab tal püsida puhas. Üheskoos üritasimegi leida olulisi situatsioone; jutte; teese, milleni on ta jõudnud ning muid kogemustest saadud teadmisi läbi tema portfoolio tõestada.

Veel üheks ülesandeks vanglas oli intervjuude korraldamine teatud kinnipeetudega ühe projekti tarves. Projekti eesmärk oli läbi kultuuriliste tegevuste vangide motiveerimine ning õppimise poole suunamine. Üheskoos üritasime leida erinevaid viise kuidas üldse kinnipeetuid kursuste suhtes huvi tundma panna ning mida üldse nendega teha võib (vanglas kõik materjalide jm valike tarberiistade kasutamine kindlalt piiratyd). Disainisime koostöös ühe kinnipeetuga ka meie projektile logo.

Eelnimetatud – inglise keele kursused ning vanglas käimine – olid kaks minu peamist ülesannet praktika perioodi jooksul. Nende hulka kuulusid aga rodu jooksvaid ülesandeid, millest olen ka rääkinud oma praktika blogis. Näiteks IRIS projektile loogilise maatriksi koostamine, õpilaste nõustamine tuleviku osas, Riias IRIS projekti esimesel partnerite kohtumise konverentsil koolituse läbiviimine ning muidugi eelnev ettevalmistus, mini-uuringu „Kool – atraktiivne koht kus õppida – 2030“ koostamine, Eesti Leader Liidu arenguprojekti kirjutamine, Tabora arendusprojekti kallal töötamine ja muud erinevad väiksemad ülesanded (nt raportite kirjutamine).

UUED TEADMISED JA KOGEMUSED

Kohanemisvõime paranemine. Belgias elades ümbritses mind täielikult uus keskkond ning kui muidu Eestis olles on sul võimalik vahepeal millegi vana ja tuttava, turvalise (mugavustsoon) juurde tagasipöörduda siis seal elades mul seda võimalust ei olnud. Kuna keskkond oli teine siis seega sellele vastavalt pidid olema minu lähenemised olukordadele teistsugused. Iga olukord oli aga mu jaoks uus ning seega pidin pidevalt millegi uuega kohanema või siis ümberkohanema. Mida aeg edasi seda kiiremini ja kergemini ma seda protsessi läbitegin/-elasin.

Rasked ning ootamatud olukorrad, millele tuli koheselt lahendus leida. See on küll osaliselt seotud kohanemisega kuid selle puhul ma rõhutaks just kiire lahenduse leidmise osa. Mitmel korral sattusin olukorda, kus olin ettevalmistunud millekski muuks või üldse mitte ettevalmistunud aga olukorrale tuli kiirelt lahendus leida. Tihti pidin ka hoidma ennast rahulikuna, et mitte mõjuda teistele osapooltele kuidagi närviliseks muutvalt. Neil hetkedel pidin väga kiirelt ümbritsevat uut infot töötlema ja leidma kogemusi minevikust, mida saaksin olukorra lahendamiseks rakendada. Iga uue juhtumiga läks taoliste situatsioonide lahenemine lihtsamaks: ma ei põdenud enam nii palju; vajaliku info kogumine ümbritsevast kujunes kiiremini; julgesin proovida lahendusi, mida algselt julgenud.

Probleemsed inimesed, keda on raske mõista ning kellele meeldib manipuleerida ning sind proovile panna. Tabora vzw sihtgrupis oli väga palju noori täiskvanuid, kes olid varasemalt kogenud negatiivseid kogemusi seoses õppimisega ning seetõttu olid nad väga kinnised ning protestivad. Samuti oli neil kombeks minu piire katsetada ja mind proovile panna, minuga manipuleerida. Alguses tundisin end sellistes olukordades ebameeldivalt ning oli raske kuidagi reageerida. Õppisin aga, et kõige paremini mõjus täiesti neutraalseks jäämine ning ei tohtinud välja näidata, et sellised üritamised mind kuidagi mõjutaks. Mõtestasin endale asja nii pidi, et mitte ei taha halba vaid nad on lihtsalt elus palju kannatanud ning üritavad end kõige eest kaitsta. Selline suhtumine aitas mul olukorraga paremini tegeleda ning kui nähti, et ma jään nendes olukordades neutraalseks ning suhtlen nendega ikka samamoodi nn sõbralikult, hinnangute vabalt edasi, siis vartsi taolised proovile panekud lõppesid ning õppijad hakkasid end ka järk-järgult avama.

Erinevate taustade ning teadmistega inimesed, keda pidi ühes grupis õpetama. Üldjuhul on näiteks keelegruppide puhul pandud grupid kokku igagi vastvalt indiviidide keeletasemele. Antud juhtul aga olid inimesed grupis väga erineva keeletasemega. Näiteks ühes grupis olid kaks noort, kes polnud kordagi inglise keelt õppinud vaid ainult natukene omandanud seda filme vaadates või muul taolisel moel. Samas grupis aga oli ka noor, kelle üks vanematest oli inglane ning antud õppija rääkis inglise keelt üsna kõrgel tasemel. Seega tuli loenguid koostades mingi tasakaal, et madalama tasemega õppijad saaksid aru ning saaksid õppida ja samas, et kõrgema tasemega õppijat ei hakkaks loengus igav. Lahenduseks oli tihti see, et kaasasin kõrgema tasemega õppijaid loengu läbiviimisesse. Nad tundsid, et neil on minu poolt usaldatud oluline roll ning seega olid ka palju rohkem motiveeritud kaasa tegemisse. Nad aitasid raskemaid asju teistele lahti seletada ning seeläbi said oma teadmisi kinnitada. See oli mulle suureks abiks sest ma ise ju kohalikku keelt ei osanud ning seetõttu oleks mul mõningaid asju äärmiselt raske endal seletada olnud. Samuti aitas see natukene grupis austust üksteise vastu kasvatada. Oluline oli ka arvestada sellega, et grupid olid ka kultuurid poolest väga mitmekesised ning seeläbi õppisin ka erinevate kultuuriliste taustadega inimeste kohta. Näiteks oli mul üks kursus Türgi päritelu neidudega ning pidin arvestama, et tegime alati kell kaks pausi, et nad saaksid klassis palvetada. Viisime ka läbi vestlusringe, kus kõik said teistele oma kultuuri ja selle eripärasid tutvustada.

Teooritilise poole pealt puutusin esmakordselt kokku McKinsey organisatsiooni suutlikuse mudeliga, mille viisin ka läbi Eesti Leader Liidu tegevjuhi ja tegevjuhtidega, et selgitada välja Liidu arengukohti. Lugesin ka palju erinevate õppemeetodite kohta ning proovisin osasid neist ka rakendada. Kuna mu sihtgrupp oli üsna probleemne siis lugesin ka erinevaid teaduslikke artikleid õpibarjääride kohta, lugesin ka raamatud isiksustüüpide kohta (pealkirjaga: „Ma ei ole hull, ma lihtsalt pole sina“) ja muid huvitekitavaid ning antud hetkel olulistena tunduvaid psühholoogia artikelid.

Enda kohapealt kõige suurem avastus ja õpikoht oli see, et ma usaldan inimesi liiga lihtsakäeliselt ning seetõttu tundsin tihti kuidas mind ära kasutatakse. Õppisin end rohkem väärtustama ja mõistma, et ka minul on „oma hind“. Olin algul oma teadmiste ja kogemuste osas liiga ebakindel kui praktika kogemus andis mulle kindlust, et ma saan hakkama. Samuti õppisin ka, et kuigi kõik uued võimalused on head siis pean ka kriitiliselt mõtlema, kas ma suudan võimaluse pakkujale pakkuda seda, mida ta ootab. Nüüd küsin alati endalt, kas see tegelikult jääb ka minu võimekuse piiridesse ning kas ma olen antud ajaga võimeline vajalikud uued teadmised omandama. Muidugi oli ka üheks suureks arenguks minu inglise keele oskus, kuna esimest korda oma elus pidin ma endale tegema selgeks väga suure hulga grammatika reegleid ning sain seeläbi ka panna proovile oma õpivõimekust.

Kuna praktika perioodil oli mu ümber ka üpris palju stressitekitavaid tegureid ja tundsin esimest korda elus, mida stressis oleks päriselt tähendab, siis pidin õppima ka endaga tegelema. Leidma viise, mis aitavad mul stressi vähendada ning oma toimetuleku viise muutma. Oli hea kogemus näha ja mõista kuidas ja miks ma käitun stressirohketes olukordades. Seeläbi tunnen, et edaspidi on mul kergem mitte stressi langeda või tean, mis mind aitab ning kuidas käitun kui olen stressis.

ARENGUKOHAD

Küsimus, mis jäi minu jaoks praktika ajast õhku ning millele sooviksin tulevikus lahenduse leida:

Kuidas juhtida gruppi, mis iga nädal laguneb? Tabora’s ei pea õppijad kohal käima, neil on küll seaduse poolt ettekirjutatud mingi tundide arv, mis tuleb täis teha, et eksamile pääseda. Kuna aga tegemist on täiskasvanud inimestega, siis kohal käimine on täielikult nende enda vastutada. Muidugi üritatakse nendega rääkida ja seletada, miks on see oluline kuid see ei tundu neile eriti mõjuvat. Samuti käib enamik ka tööl ning seetõttu nad lihtsalt ei saagi iganädal loengutest osa võtta. Seega kui ühe loengu lõpuks juba grupp kui õpigrupp hakkab omavahel mõnusat keskonda looma siis järgmine nädal võib sind ees oodata hoopis teistsugune grupp ja uus arv inimesi. See aga lõhkus iga kord õhkkonna ning olin justkui kõigega jälle täiesti alguses. Grupi ühtekuuluvustunde tekitamine tundus minu jaoks peaaegu, et võimatu. Antud olukorras oleks aga ühtne, üksteist austav ning abistav õpigrupp äärmiselt oluline. See aitaks neil leida üksteiselt toetust ja abi, jagada muresid ning leida lahendusi, motiveerida üksteist oma õpinguid lõpuni viima jne.

Tundsin, et see ülesanne käis mul üle jõu ning jäi puudu kogemusest taolises olukorras. Grupi ühtsuse saavutamine ei olnud küll mu praktika organisatsiooni poolt ette nähtud ülesanne kuid tundsin, et see oleks oluline samm. Ma ei tea siiani, mis oleks täpselt aidanud ning kas üldse on alati kõik lahendatav? Äkki oleks mul lihtsalt rohkem aega tarvis olnud? Sest ühe grupiga toimusid silmnähtavad muudatused ja nendega olin ma ka koos terve praktika perioodi. Teiste gruppide puhul aga olin nendega lühemat aega (alustasin ühe grupiga aga nende kursus lõppes praktika perioodi keskel ja siis sain uue alustava grupi jne). 

KOKKUVÕTE

Olen väga tänulik iseendale, et võtsin vastu otsuse oma pratika puhul täielikult oma mugavustsoonist välja minna ning väljakutse vastuvõtta. Samuti olen tänulik oma praktika organisatsioonile, kes ei kandnud mind kätel vaid viskas kohe vette ujuma, kuid samas seejuures usaldas mind väga. Kogesin oma praktika jooksul väga palju erinevaid emotsioone – küll ebaõnnestumise hirmu ja järgmisel hetkel meeletut õnnestumise rõõmu, kui nägin, et asjad toimisid ning inimesed olid rahul. Sain panna end proovile stressirohketes olukordades ning õppida ka ennast tundma uute külgede pealt. Olin vahest väga pettunud ning tundsin, et usaldan inimesi kergekäeliselt kuid siis jällegi sain olla millegi üle väga tänulik.

Mul on väga raske oma praktikat kokkuvõtta, sest tunnen, et selle kolme kuu jooksul toimus mu elus nii paljut, et ma lihtsalt ei hooma seda ära. Muidugi mõjutab ka minu praktika kogemust see, mis toimus väljaspoolt praktika aega. Kuna see, mida tegin praktikal, on mulle isiklikult väga oluline ja südamelähedane, siis muutis ka see fakt selle kogemuse minu jaoks veel suuremaks. 

Jippiijei!

Mul hakkas täitsa kurb mõelda, et praktika saab läbi ja sellega on ka praktika blogil lõpp. Kirjutamine on mind alati reflektsiooni puhul aidanud ning oma kogemuste analüüsimine siin blogis on mulle tegelikult palju juurde andnud.. Okei, võibolla ei olegi see päris head aega veel ja kasutan ka tulevikus seda omatmoodi ära, eks näis. Tegelikult ma tahtsin jagada ühte minu jaoks vägevat uudist.
Nimelt kirjutasin ma praktika perioodil tegelikult kaks arendus-/arenguprojekti (ma ei saa endiselt väga täpselt aru, mis nende vahe peaks olema). Üks neist oli siis praktika organisatsioonis kirjutatud ning teine Eesti Leader Liidule, kuid oli ka siiski väga oluline osa minu praktikast. Sest see oli ikkagi mu esimene nii suure ja vastutusrikka projekti kirjutamine. Ning tavaliselt on kujununed see projekti kirjutamine nii, et idee on juba olemas enne projekti kirjutamist. Seekord aga toimus kogu protsess nii nagu tegelikult peakski, et oli probleem, mille algpõhjus tuli leida ja siis alles lahenduse/ideeni jõuda. Ühesõnaga see uudis on see, et see projekt sai rahastust ja mul selle üle äärmiselt hea meel!

28 vabaühendust said KÜSKi 2016. aasta arenguhüppe taotlusvoorust oma organisatsiooni arendamiseks toetust kokku 296585,36 eurot.

Projekte esitati 147, neist 73 piirkondlikku ja 74 üleriigilist. Toetust anti 18 piirkondlikult ja 10 üleriigiliselt tegutsevale vabaühendusele. Kõikide toetust saanud projektidega on võimalik tutvuda: www.kysk.ee/toetatud-projektid 

Allikas: http://www.kysk.ee/toetame-28-vabauhenduse-arenguhuppeid-300-000-euroga

Antud projekt kuulus siis sinna 74 üleriigilise projekti hulka, kuna Leader Liit tegutseb tegevgruppidega üle Eesti maapiirkondades. Nüüd tuleb projekti elluviima hakata ning kuna olen antud projekti puhul ka projektijuhiks siis ootan seda kogemust väga. 

Praktika viimane samm

Ongi käes see hetk kui saan oma praktika ametlikult lõppenuks kuulutada, kuid ainult füüsiliselt, ja ainult selle konkreetse praktika. Eks oma teadmiste praktiseerimine jätkub ikka samamoodi ja igapäevaselt. Ning jah muidugi on mul veel vaja valmis saada aruanne ja esse ning lihvida arendusprojekt.. Kunagi peaks veel ka valmima arendusprojekti väljund, ma tõesti loodan, et peale viimast spurti ülikoolis on mul veel mahti see juunis valmis saada. Praegu ma tunnen, et ma ei jaksa ning et see vajab mu jaoks seedimist. Mu jaoks jäi õhku nii palju küsimärke millele sooviksin vastuseid leida, et see valmiv materjal oleks tähendusrikkam. 

Aga, mis oli siis mu praktika viimane samm? Minu esimene väljaspool ülikooli korraldatud mini-koolitus/töötuba Riias. Mis oli täielik pähkel minu jaoks. Tahate teada miks, ma lausa loetlen need põhjused üles:

1. Loomulikult oli töökeeleks inglise keel ning ma teadsin juba ette kui närvis ma olema hakkan.. seega ma olin veel topelt ette närvis.

2. Algselt informeeriti mind töötoast koos noortega, kus hakkame arutama, kuidas nad saaksid omale karjääri-portfooliot koostada, kuid paar päeva enne tuli minu meilile konverentsi ajakava ning seal seisis: 

12.30 h Presentation "Portfolio as an Instrument in working with Youngsters." Mirell  (University of Tallinn – Estonia) 

13.30 h Lunch 

14.30 h Workshop “How to use Portfolio as an attractive Instrument, in working with youngsters?"

16 h coffee break 

ja ma mõtlesin, et ma saan südamerabanduse sest millegiks selliseks ma ei olnud valmistanud. Muidugi oli paanikale lisaks minus ka palju pettumust ning pahameelt, sest ma leidsin, et on väga-väga lugupidamitu mind sellisesse olukorda panna. Samas ma ei imestanud, sest selliseid olukordi ja vetteviskamisi elasin ma Belgias ikka üksjagu üle.

3. Gruppi suuruseks oli 19 inimest ja nende seas VÄGA, ma rõhutan VÄGA tähtsaid isikuid. Näiteks võttis minul jalad nii värisema teadmine, et seal on Riia tehnikaülikooli staašikas ja tunnustatud õppejõud. 

4. Mul oli hunnik koolitöid, Erasmuse erinevad testid ja paberid vaja täita, praktika asjad vaja teha ning ma olin just naasnud Eestisse ja oleks tahtnud seda aega väga oma pere ja sõpradega lihtsalt puhates veeta aga ei, kui sain lõpuks oma läpaka parandusest oli mul selleks kõigeks kõigeks 5 päeva aega. Rääkimata faktist, et

5. Ma ei tea absoluutlselt mitte midagi eelnimetatud teemast.... Seletada noortele täiskasvanutele, mis on portfoolio ja leida, milline nende portfoolio olla võiks jne on üks asi. Aga teha presentatsiooni teemal, et kuidas kasutada protfooliot kui tööriista noortega töötamisel on täiesti totaalselt teine lugu.

Kuidas see olukord siis lahenes? Meilidest polnud muidugi mingit abi sest targemaks ma ei saanud ja vastati aind, et ära muretse küll sa lahenduse leiad... ja, et kutsu kuidas soovid seda kui nimi presentatsioon ei sobi. Okei. Hakkasin esialgu erinevaid materjale läbi töötama, et endale mingit pilti manada. Kurb reaalsus on see, et eksperdiks ei saa ühe päevaga seega otsustasin toetuda peamiselt ainult nende endi kogemustele ja ideedele. Ei mingit minu poolset infoküllust vaid lihtsalt grupi juhtimine, et nende endi ideed ja mõtted hakkaks lendama. Koostasin küll ka väikese koolitusmaterjali neile, et nad saaksid seda ise täiendada ning see aitas ka mul mingit struktuuri koolitusele luua. Materjal on nähtav siin. Ja ole tänatud, et Annli olin Riiaga osalema kutsunud sest ta oli valmis mind läbiviimisega aitama ja meie team-work sujus üllatavalt hästi, isegi kui meil ei olnud aega eriti valmistuda. Nii,et veelkord aitäh sulle kui loed seda. Kui kellegil on huvi, mida me täpselt tegime ja mis ideed sündisid siis võib mulle alati kirjutada. Hetkel aga ma ei hakka rohkem kirjutama ning lisan hoopis portsu pilte. Ja tagasisidest nii palju, et see oli lihtsalt nii positiivne ja uute ideede rikas. Kõige paremaks tagasisideks oli minu jaoks lõpuring, kus kõik siis vastasid küsimusele, et mis on nende järgmine samm seoses portfoolioga (kas ja kuidas nad seda rakendama hakkavad) ning hea oli kuulda, et nad tõesti said palju ideid, mida nad rakendada kavatsevad. Samuti oli ka hea näha, et vestlused tekkisid kergelt ja olid sügavamõttelised.

 

Ah jah, praktika kaitsmisega on ka ühel pool (pildid võetud andragoogika osakonna facebooki lehelt)